Katsed näitavad, et mis tahes ainet saab teatud määral magnetiseerida, kui see asetatakse välisesse magnetvälja, kuigi magnetiseerimise aste on erinev. Välises magnetväljas avalduvate omaduste põhjal võib ained liigitada viide kategooriasse: paramagnetilised, diamagnetilised, ferromagnetilised, ferrimagnetilised ja antiferromagnetilised.
Molekulaarse voolu hüpoteesi kohaselt eeldatakse, et ainetel on magnetväljas üldjoontes sarnased omadused; täheldatud erinevused käitumises viitavad aga selle hüpoteesi piirangutele. Tegelikkuses on erinevate ainete mikroskoopilised struktuurid erinevad ja need struktuurierinevused on magnetiliste omaduste varieerumise põhjuseks.
Paramagnetilised ja diamagnetilised ained liigitatakse nõrgalt magnetilisteks materjalideks, ferromagnetilised aga tugevalt magnetilisteks materjalideks.
Termin "magnetmaterjalid" viitab üldiselt tugevalt magnetilistele materjalidele. Need materjalid jagunevad pehmeteks magnetilisteks ja kõvadeks magnetilisteks materjalideks, lähtudes sellest, kui lihtne on neid pärast magnetiseerimist demagnetiseerida. Kergesti demagnetiseeritavaid materjale nimetatakse pehmeteks magnetilisteks materjalideks, raskesti demagnetiseeritavaid materjale aga kõvadeks magnetilisteks materjalideks. Üldiselt on pehmete magnetiliste materjalide püsivus madal, samas kui kõvade magnetiliste materjalide püsivus on kõrge.

